Vennaskond

Tule ümber on kogunend mõned
Ridva otsas must laperdav kalts
Ahnelt neelab mu saamatud kõned
Sügistuule käes kahisev malts
Keegi sult suurt kirjaoskust ei nõua
Piisab kui seinale kritseldad A
Veel plankusi lõhu kui müüre ei jõua
Mu vaikiva heakskiidu pälvid sa taas
Ja ikka ja jälle on lahus su soovid
Sellest mida sa tohid ja pead
Kui käimas on mässud ja revolutsioonid
Siis meiegi koha me tõstame pead
Kui naine kord aeg avab meilegi süle
Öös süttivad silmad kus peegeldus õud
Siis vaenlusetornid meist tuiskavad üle
Vihaselt rõhuvad tumedad jõud
Nüüd heskoos hümni me laulame ööle
Sest öö meid ju varjab ja katab ka sind
Me laulame julgesti vennad nüüd tööle
Täis piirita ohvrimeelt leegitsev rind
Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas
Must nagu lõpmatu maailmaruum
Kuni püsivad seadused kohtud ja vanglad
Teil pilkavalt naeratab surnupealu