Vennaskond

3; 2; 1; 0…
Põhjatus laotuses tähtedekett.
Kosmosse sööstab me kanderakett –
2; 1; 0; start! Rinnus pakitseb õud.
Meist vabaneb Maakera külgetõmbejõud.
Hõbejalt läigivad meie skafandrid.
Meist maha jäid atmosfäär, ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind.
Teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile nii pea me naasta ei saa.
Üle mustava tühjuse kui pärlikee
helendava trassina jookseb Linnutee.
Mügarlik maastik, kraatrite suud.
Nii kaunis, nii kohutav, näib meile Kuu.
Illuminaatorist näha võib üksteist.
Tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu 16. päev.
Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud.
Vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Võib juhtuda, et sinitaevast me enam ei näe.